Ultrahelipilt sotsiaalmeedias, beebigrupi arutelud, esimesed fotod haiglast, nutimonitorid, perechatid, GPS-kellad, lasteaia platvormid, pilvepõhised õppekeskkonnad – kõik need on täiesti tavapärased igapäevased ja süütud jagamised. Enamasti kasutataksegi neid vahendeid heade kavatsustega ning eelkõige selleks, et jagada rõõmu, hoida last turvaliselt või muuta igapäevaelu mugavamaks. Aga nende väikeste ja igapäevaste otsuste tulemusena tekib lapsel digitaalne jalajälg ammu enne seda, kui ta ise mõistab, milliseid andmeid tema kohta kogutakse, kes neid näeb, kuhu need liiguvad või kuidas need teda tulevikus mõjutada võivad.
“Privaatne grupp” ei tähenda, et info on päriselt privaatne
Lastega seotud infot liigub täna internetis rohkem kui kunagi varem. Eriti ilmekalt paistab see välja erinevates lapsevanemate ja beebigruppides. Jagatakse pilte, tervisemuresid, arenguga seotud küsimusi, uneprobleeme, emotsionaalseid hetki ja vahel ka väga detailset infot lapse igapäevaelu kohta. Need grupid tunduvad turvalised, sest need on kinnised, ainult liikmetele või mõeldud teiste vanemate toetuseks. Sageli tuleb grupiga liitumiseks vastata n-ö turvalisuse eesmärgil ka mitmetele erinevatele küsimustele, mis võivad muuhulgas hõlmata lapse või vanema terviseandmeid (nt eeldatav sünniaeg, kuvatõmmis ultrahelipildist või Terviseportaali väljavõttest, pilt beebist vms), mis peaksid tõestama seda, et oled tõepoolest konkreetsesse beebigruppi sobiv liige. See aga tähendab, et grupi administraator kogub tegelikult suurel hulgal tundlikku infot, millel puudub igasugune digitaalne turvalisus ja õiguslik alus. Samuti puudub kontroll jagatud andmete edasise saatuse üle.
Paraku Internetis tähendab “privaatne” sageli lihtsalt seda, et me ei näe, kuidas info edasi liigub. Kuvatõmmiseid saab teha sekundiga, kontosid häkitakse, gruppidesse satuvad inimesed, keda tegelikult ei tunta. Isegi juhul, kui midagi ei leki pahatahtlikult, jääb küsimus: kas laps ise sooviks, et tema kõige isiklikumad hetked või terviseinfo oleksid kunagi internetis leitavad.
Täiskasvanud ise on üldiselt üsna ettevaatlikud oma terviseandmete avaldamisel. Laste puhul kipub see piir aga hägustuma. Vaevalt, et mõni täiskasvanu oma nahalööbest vabatahtlikult pildi internetti postitaks ja teiste arvamust sellele küsiks.
Lasteaia- ja kooliäppide nähtamatu andmevoog
Lisaks sotsiaalmeediale liigub väga suur osa laste andmetest ka erinevate haridus- ja suhtlusplatvormide kaudu.
Mitmesugused digilahendused, mis hõlmavad suhtluse lihtsustamist, kohalkäimise märkimist, päevategemiste jagamist ja pildigaleriisid on väga toredad ja mugavad. Nii vahva on ju piiluda, mida täna minu laps lasteaias tegi ja kuidas tal läks ning äärmiselt tänuväärne on, et tehnoloogia seda meile täna võimaldab. Kuid küsimus on selles, kas me päriselt mõistame, kui palju andmeid nende süsteemide kaudu liigub ning kes neid andmeid tegelikult näeb? Lisaks, kas kõik kogutavad andmed on tegelikult vajalikud ning mis saab siis, kui ma pole nõus, et minu lapse andmeid jagatakse? Digimugavus ei tohiks tulla privaatsuse arvelt. Mida rohkem liigub andmeid laste kohta, seda olulisem on, et lapsevanemad mõistaksid, kuidas neid andmeid kasutatakse ning kellel on neile ligipääs.
Andmete minimaalsuse põhimõte on üks olulisemaid andmekaitse põhimõtteid. Sisuliselt tähendab see seda, et koguda tuleks ainult neid andmeid, mida päriselt vaja on. Ei ole vaja koguda kõiksugu andmeid lihtsalt sellepärast, et teatud digilahendused seda võimaldavad.
Enne lapse andmete jagamist tasub küsida:
-
miks seda vaja on?
-
kes andmetele ligi pääseb?
-
kui kaua andmeid säilitatakse?
-
kas andmeid jagatakse ka kolmandatele osapooltele?
Need ei ole sugugi paranoilised teemad, vaid täiesti õigustatud küsimused olukorras, kus lapse digitaalne identiteet kujuneb süsteemidest, mille toimimisest enamik meist kuigi palju ei tea.
GPS-kellad ja turvatunde uus tähendus
Üks keerulisemaid teemasid laste andmete juures on kindlasti GPS-kellad ja erinevad jälgimisseadmed. Vanemate soov oma last kaitsta on täiesti mõistetav ja loomulik ning seda eriti maailmas, kus infot ohtude kohta liigub pidevalt ja turvatunne näib järjest hapram. Kuid millist harjumust kujundab pidev jälgimine?
Kui laps kasvab üles teadmisega, et tema asukoht peabki olema kogu aeg nähtav, siis võib märkamatult muutuda ka arusaam privaatsusest endast. Jälgimine võib hakata tunduma normaalsena, mitte erandliku olukorrana.
Lisaks eetilisele küsimusele privaatsuse osas on sellel tegelikult ka praktiline pool. Kas me teame, kui turvalised need seadmed ise on, kuhu andmed liiguvad ja kes neid andmeid lisaks meile veel näha võib. Need seadmed võivad küll pakkuda turvatunnet, kuid kui palju mõtleme sellele, mis nende andmetega taustal toimub, kus ja kui kaua need säilivad ning kes neid andmeid peale meie veel näeb.
Lapse digitaalne identiteet ei ole lihtsalt “tänane internet”
Üks suurimaid eksiarvamusi on see, et andmed on olulised ainult praegu. Tegelikult ei suuda me täna veel hästi ette kujutada, millist rolli hakkab digitaalne ajalugu mängima 10 või 15 aasta pärast. Tehnoloogia areneb kiiremini, kui me jõuame selle mõju läbi mõtestada. Fotod, asukohaandmed, käitumismustrid, terviseinfo, õppimisega seotud andmed – kõik see võib tulevikus saada hoopis teistsuguse tähenduse kui täna. Eriti oluline on see just laste puhul, sest nemad ei ole saanud ise otsustada, milline digitaalne jälg neist maha jääb.
Küsimus ei ole ainult seadustes
Laste andmete kaitsmine ei ole ainult juriidiline teema, vaid puudutab laiemalt usaldust, vastutust ja meie väärtuseid. Küsimus ei ole selles, et tehnoloogiat ei tohiks kasutada või et vanemad ei tohiks oma lapsest pilte jagada, vaid pigem selles, kas me oskame aeg-ajalt korraks peatuda ja küsida: “Kas kõik see, mida me kogume ja jagame, on päriselt vajalik?” ning “Kas me kaitseme laste andmeid sama hoolikalt nagu kaitseksime enda kõige isiklikumat infot?”. Lapse digitaalne jalajälg ei ole lihtsalt andmed serveris. See on suure tõenäosusega osa tema tulevasest identiteedist.
Laste andmed ei ole olemuselt väärtuslikumad ega tundlikumad kui täiskasvanute omad, kuid lapsed ei oska sageli ise hinnata, milline võib olla nende digitaalse jalajälje mõju tulevikus. Seetõttu on just lapsevanemate ülesanne teha teadlikke valikuid ja mõelda enne jagamist, kas see, mis tundub täna süütu ja armas, on ka lapse jaoks tulevikus sobiv ja soovitud.